Tootmine ja tarbimine

Ülevaade tootmisest tingitud kliimamuutuste sisust loodusele ja inimkonnale

Peatamaks meie kahjulikku mõju loodusele, peab inimkonna tegevusruum jääma Maa taluvuspiiridesse. Taluvuspiir on lisaks kliimamuutustele ka elurikkuse vähenemisel, keskkonna saastatusel, osoonikihi hõrenemisel, õhusaasteosakeste hulgal, maailmamere hapestumisel, aineringete häiringutele, magevee- ja maakasutusel (Steffen jt 2015). Oleme juba ületanud kliimamuutuste, elurikkuse vähenemise, maakasutuse muutuste, aineringete häiringute, magevee tarbimise ja uute inimtekkeliste mõjurite kuhjumise taluvuspiiri.

Tehnoloogia ja tööstuse areng pakub meile üha rohkem materiaalseid hüvesid, aga paraku on need hüved tulnud suuresti looduskeskkonna kahjustamise arvelt (UNEP MPN, 2021). Viide: (Kliimamuutuste ABC, lk 6).

Tööstusrevolutsioonijärgse kliima soojenemise peamiseks põhjustajaks oleme meie, inimesed (joonis A4.1). Täpsemalt meie tegevused, mille tagajärjel satub atmosfääri kasvuhoonegaase: tööstus, põllumajandus, transport, ehitustegevus jm. Looduslike tegurite tööstusrevolutsioonijärgne kliimamõju on vähem kui kümnendik inimtegevuse kliimamõjust (joonis A4.1; IPCC AR6 WGI). Kasvuhoonegaasid nagu süsihappegaas, metaan, dilämmastikoksiid ja osoon neelavad soojuskiirgust ja soojendavad seeläbi Maa kliimat (joonis A1.2). Lisades atmosfääri kasvuhoonegaase, soojeneb kliima, kuni maailmaruumi kiiratav soojusenergia hulk saab taas võrdseks neelduva päikesekiirguse hulgaga. Me teame, kui palju kasvuhoonegaase oleme atmosfääri lisanud (joonis A4.2) ja teame, kui palju soojuskiirgust kasvuhoonegaasid neelavad. Sellega on inimtekkeliste kasvuhoonegaaside soojendava mõju ulatus väga täpselt teada. Viide: (Kliimamuutuste ABC, lk 11).

Suurem osa inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heitest pärineb fossiilkütustest. Praegu toodame globaalselt umbes 85% energiast fossiilkütustest, peamiselt kivisöest, naftast ja maagaasist. Maailma rahvastiku ning majanduse kasv on toonud kaasa energiatarbimise kasvu, mis on põhjustanud kasvuhoonegaaside heitkoguste kasvu. Viide: (Kliimamuutuste ABC, lk 13). See energia kulub suurel määral tootmisele ja transpordile – majade ehitamisele, tehaste käigushoidmisele, mis meile asju toodavad, infrastruktuuride rajamisele, intensiivpõllumajanduse käigushoidmisele, eriti lihatööstusele, mis nõuab väga suurt energiakulu – aga ka teenustele, nt serverite käigushoidmisele, mis meile interneti toimimise tagavad vms. Osa fossiilkütustele põhinevaid tooteid ja teenused on väga vajalikud – arstiabist alustades ja oluliste infrastruktuuri elementidega lõpetades – aga väga suur osa on täiesti mittevajalikud, loodud tahtmistele rõhuvas turusüsteemis, milles pidev keskkonnaressursside muutmine asjadeks kasumi nimel on nii üksiku ettevõtja kui terve riigi peamine tegevus. Mida kiiremini me loodusressursid ära kasutame, seda vähem on kättesaadavad päriselt vajalikud teenused ja tooted tulevikus – juba täna on osad loodusvarad ammendunud või ammendumas. (Kliimamuutuse ABC) Järgmised põlvkonnad kogevad seda üha intensiivsemalt, ja üha intensiivistuva kliimaprobleemi kontekstis.

Ökosüsteemiteenuste kaudu kirjeldatakse looduse pakutavate hüvede majanduslikku väärtust. Loodus on meie majanduse alus. Arvestades sellega saame teha palju sisukamaid ja kaalutletumaid majandamisotsuseid ning hinnata lühiajalise majanduskasu ja loodusele tehtava kahju vahekorda (IPBES 2019). Niisugune lähenemine aitab mõista, et praegune majanduse ja heaolu kasv tuleb suuresti looduse arvelt. Ökosüsteemiteenustel ei ole hinda – need on hindamatu elu alus. Samas, majandusekeskses ühiskonnas on võimalik ja praegu veel ka vajalik arvutada kaudsete meetoditega nende majanduslikku väärtust. On oluline mõista, et selle kaudu kirjeldame pelgalt looduse kasutusväärtust. Veelgi olulisem on looduse iseväärtus – loodus on väärtuslik olenemata selle ainelisest või mitteainelisest kasust meie jaoks. Viide: (Kliimamuutuste ABC, lk 18) – ja meie katastroofilise olukorrani viinud suhtumine loodusesse on tekkinud osalt meie utilitaarsest ehk kasutusväärtusest tulenevast mõtlemisest, mis loodust vaid ressursiallikana kujutab. Selline suhtumine võib tunduda idealistlik, eriti ajal, kus inimestelk on niigi raske elu ja majandusteemad tunduvad ainuoluliselt. Tegelikult on aga looduskeskkond ka majanduse alus ja looduskeskkonna ärakasutav kohtlemine viib kõige kindlamalt majanduse hävinguni. Keskkond ja loodus saab suurepäraselt hakkama majanduseta, majandust aga looduse ja keskkonnata olemas olla ei saa.

Ehkki inimkonna heaolu on otseselt seotud ökosüsteemi toimimisega, ei arvesta praegusaja tarbimisühiskond alati ökosüsteeme elu säilimise alusena, mis seab ohtu loodushüvede säilumise tulevastele inimpõlvedele. Inimeste majandustegevusel on ökosüsteemile seetõttu sageli otsene kahjulik mõju, näiteks elukeskkondi hävitades ja saastades. Inimkonnal on aga ka kaudne mõju ökosüsteemidele, näiteks kliimamuutuste kaudu. Juba praeguseks on kliimamuutused olulisel määral mõjutanud ökosüsteeme ja nende pakutavaid teenuseid. Viide: (Kliimamuutuste ABC, lk 18).

Mida inimkond teha saab?

Kahtlemata on oluline prahi koristamine mererannas ja metsa all, plastpudelite sorteerimine ja plastkõrtest loobumine. Kliimamuutustele vastu astumiseks on vaja mastaapsemaid riikideüleseid otsuseid, et leida inimkonnana võimalusi õhku paiskuva süsiniku ja ka muude kasvuhoonegaaside vähendamiseks ja sidumiseks. Head näited on üha suurenev tuule- ja päikeseenergia kasutamine. Sealt saadava energia kasutamine elektriautodes kasutada, siis on meil süsinikuvaba transport. Viide: (Anger-Kraavi, 2019).

Paraku ei ole lahendused nii lihtsad ja kättesaadavad, et saaksime nafta või põlevkivi tarbimise päeva pealt lõpetada. Alternatiivseid lahendusi kliimamuutuste vastu võitlemiseks veel napib. Kui jätame mingid inimgrupid ja regioonid, olgu need araabia naftariigid või meie Eesti Ida-Virumaa, ilmse sissetulekuta, võivad tagajärjeks olla rängad ja mastaapsed konfliktid, mis kliimaprobleemidega tegelemise varju jätavad. Kõige kiirem ja kohe kättesaadav võimalus on meist igaühel teha midagi, mis seda olukorda natuke muudaks. Siiski annavad väikesed kasvuhoonegaase vähendavad teod kokku suure muudatuse, mistõttu on igaühe keskkonnakäitumine oluline. Viide: (Anger-Kraavi, 2019).

Meeles tuleb aga pidada keskselt olulist fakti: tuule- ja päikeseenergia ei tule meile pihku loodusressursse kasutamata: tuulepargid ja päikesepaneelid tuleb samuti toota loodusvaradest, nende loomiseks (päikesepaneelide tootmine), teenindamiseks (infrastruktuurid tuuleparkide ümber) ja käigushoidmisel (nt paljude liikide ohtusattumine tuuleparkide ümbruses) kahjustatakse looduskeskkonda. Seega on keskne eesmärk tarbimise ja tootmise vähendamine, mitte lihtsalt samas mahus aga uutest allikatest energia ammutamine.

Tööstusriikides elab viiendik maailma elanikkonnast ja seal toodetakse üle poole atmosfäärisaastest. Kliimamuutused ei pruugi kohe neid piirkondi kõige tugevamalt mõjutada, kuid pikemas perspektiivis mõjutavad kliimamuutused kõiki planeedi Maa elanikke. Esmajärjekorras ja kõige tõsisemalt kannatavad kõige vaesemad inimesed arengumaades, kuna nad elavad kliimamuutuste suhtes kõige haavatavamates regioonides (Aafrika, Aasia suurte jõesuudmete piirkonnad, väikesed saareriigid). Nende elatis sõltub otseselt loodusvaradest. Raha ja tehnika puudumise tõttu on nendel madal võimekus muutlike ja äärmuslike ilmaolude ning muude kliimamuutustega toime tulla. Paljudes arenguriikides valitseb pikaajalise kolonisatsiooni mõjul aset leidnud ühiskonnastruktuuride ja -suhete murenemisel ning kolonistide eeskujul ja mõjul tekkinud korruptsioon ning mõnel pool on takistuseks ka relvastatud konfliktid. Kõik see mõjutab suutlikkust tegeleda kliimamuutustega. Piirkonniti on kliimamuutustega seotud raskused erinevad ja kujutavad endast keerukat eri tegurite koosmõju (Kalle, Koppel, Saetalu jt)

Ülevaade tarbimise vähendamise olulisusest kliimamuutuste kontekstis

Üheks tööstus- ja tarbimisühiskonna ohtra ressursikasutuse tagajärjeks on kliimamuutused (UNEP MPN 2021; IPCC AR6). Holotseen ehk viimasele jääajale järgnenud periood, mis algas u 12 000 a tagasi, tõi kaasa kliimatasakaalu, mille toel on inimtsivilisatsioon välja kujunenud ja püsima jäänud (Steffen jt 2015; stockholmresilience.org). Kui kliimatasakaal kaob, on ohus looduse hüvede – sh toidu ja joogivee – kättesaadavus ja terve inimtsivilisatsioon. Tasakaalu püsimiseks peab kogu meie majandustegevus jääma Maa taluvuspiiridesse. Viide: (Õppematerjalid projektist KLIIMATEADLIK. Sissejuhatus).
Maa tasakaalu säilimiseks tarvilik taluvuspiir on kliimamuutuste kõrval seatud ka keskkonna saastatusele, osoonikihi hõrenemisele, õhusaasteosakeste hulgale, ookeanide hapestumisele, fosfori- ja lämmastikukoormusele, magevee- ja maakasutusele ning elurikkuse vähenemisele (joonis S1.2; Steffen jt 2015). Enamiku piiride puhul oleme juba ohupiiri ületanud ja peame inimmõju looduskeskkonnale selgelt vähendama (stockholmresilience.org). Lühiajalise majanduskasvu maksimeerimise asemel peame enesele looma heaolu viisil, mis Maa tasakaalu paigast ei nihuta (UNEP MPN 2021). Viide: (Õppematerjalid projektist KLIIMATEADLIK. Sissejuhatus).

Tööstusrevolutsiooni järel ehk viimase paarisaja aasta jooksul oleme kliimasüsteemi tasakaalu fossiilkütuseid põletades järjest enam häirinud ja kliimat soojendanud. Milles kliimasüsteemi tasakaal ikkagi seisneb? Energia jõuab kliimasüsteemi Päikeselt ja lahkub Maa poolt kiiratava soojuskiirgusena (joonis A1.2). Tasakaal on olemas siis, kui on võrdsed kliimasüsteemis neelduv ja sealt lahkuv energia hulk ehk ei toimu tugevat kliima soojenemist ega jahtumist. Kui miski energiatasakaalu paigast nihutab, nagu näiteks meie tegevus, muutub ka kliima. Kliima soojeneb, kui kliimasüsteem saab Päikeselt rohkem energiat, kui ise ära annab. Viide: (Õppematerjal projektist KLIIMATEADLIK. Kliima ja kliimasüsteem).

Globaalsest soojenemisest tingitud kliimamuutused ei ole kõikjal maailmas ühesugused. Euroopas on õhutemperatuur tõusnud viimasel kolmekümnel aastal 0,5 °C kümnendi kohta, see on üle kahe korra kiiremini kui globaalne keskmine (WMO 2022). Eestis on sagenenud nii kuumapäevad kui ka troopilised ööd (BACC II). Kõige enam on soojenenud kevaded, varakevad saabub järjest varem (Jaagus, 2006). Sademete hulk Põhja-Euroopas on kasvanud, eriti talvel (IPCC AR6 WGI Euroopa kliima). Eestis on vähenenud nii lumikatte kestus kui ka paksus, püsiv lumikate sulab sõltuvalt piirkonnast 10 kuni 30 päeva varem (Viru ja Jaagus, 2020). Viide: (Õppematerjalid projektist KLIIMATEADLIK. Senised kliimamuutused Põhja-Euroopas ja Eestis).

Suurem osa inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heitest pärineb fossiilkütustest (joonis A5.1). Väiksem osa pärineb põllumajandusest, jäätmekäitlusest, inimtegevuse mõjust maakasutusele ja tsemendi tootmisest (IPCC AR6 WGIII). Praegu toodame globaalselt umbes 85% energiast fossiilkütustest, peamiselt kivisöest, naftast ja maagaasist. Maailma rahvastiku ning majanduse kasv on toonud kaasa energiatarbimise kasvu, mis on põhjustanud kasvuhoonegaaside heitkoguste kasvu (IPCC AR6 WGIII; joonis A5.1). Maailma rahvaarv on 150 aastaga umbes kuuekordistunud ja tarbime ligi kakskümmend korda rohkem energiat kui 150 aastat tagasi. Samas ei ole rahvaarvu kasv kasvuhoonegaaside heitkogustele mitte igal pool sama mõjuga: madalama sissetulekuga piirkondade emissioon moodustab ainult väikse osa globaalsetest heitkogustest. Kui keskmise aafriklase süsihappegaasi heide on aastas 1,1 tonni aastas, siis keskmise põhjaameeriklase panus on 17,6 tonni, keskmise eurooplase oma aga 7,6 tonni (Our World in Data). Teisisõnu, määravam on inimeste elustiil kui nende hulk. Viide: (Õppematerjal projektist KLIIMATEADLIK. Kasvuhoonegaaside heite tekketegurid).

Maa kliima tulevik sõltub kõige enam meie käitumisest ja valikutest. Oluline on ühelt poolt see, kuidas me oma majandust korraldame, energiat ja toitu toodame, muldi ja metsi majandame, kui energiasäästlikes majades elame, milliseid transpordivahendeid kasutame, poliitilisel tasandil muutusi nõuame ja kui palju me üldse loodusressursse kasutame. Teiselt poolt on oluline ka see, mis määral me elusloodust hoiame ja taastame. Mida rohkem kasvuhoonegaase inimtegevus atmosfääri lisab, seda tugevam on kliima soojenemine (joonis A6.1). Sarnaselt kasvuhoonegaaside heitkogustega sõltub ökosüsteemide seisund meie käitumisest: tootmis- ja tarbimisviisidest, rahvastikumuutustest jne. Teadlased on hinnanud, kui palju inimkond tõenäoliselt 21. sajandi jooksul veel kasvuhoonegaase atmosfääri paiskab (IPCC AR6 WGI). Selle põhjal on kliimateadlased koostanud kliimaprognoosid inimkäitumise eri stsenaariumide ehk kasvuhoonegaaside heitkoguste jaoks (IPCC AR6 WGI). Viide: (Õppematerjal projektist KLIIMATEADLIK. Kliima tulevik sõltub meist endist).
Kõige optimistlikum stsenaarium eeldab, et saavutame kiiresti olukorra, kus me enam kasvuhoonegaase atmosfääri summaarselt ei lisa. See tähendaks, et suudame veel sel aastakümnel kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada rohkem kui poole võrra (IPCC AR6 WGIII). Paraku ei ole seda enam realistlik saavutada, kuna heitkogused jätkavad kasvu (UNEP 2022). Kõige pessimistlikum stsenaarium eeldab, et kasvuhoonegaaside heitkogused aina kasvavad ehk meil ei õnnestu heitkoguseid üldse vähendada. Ülejäänud stsenaariumid jäävad nende kahe vahele. Niisuguseid heitkogustest sõltuvaid kliimaprognoose kutsutakse kliimaprojektsioonideks (IPCC sõnastik). Viide: (Õppematerjal projektist KLIIMATEADLIK. Kliima tulevik sõltub meist endist).

Ületarbimine on probleem, mis tekib siis, kui inimesed kasutavad rohkem ressursse ja tarbivad rohkem kui on vajalik nende rahuloluks ja heaoluks. See on kompleksne probleem. Esmajärjekorras on see seotud osade piirkondade elanikele normiks saanud tarbimisühiskonna – sisuliselt ületarbimisühiskonna – ootustega: pidevalt osta uusi esemeid, selle asemel, et vanu lõpuni kasutada, parandada või leida rõõmu asjade asemel sellest, milleks asjad tegelikult vajalikud on;: inimsuhetest, vaimsest ergutusest, uutest kogemustest, võimalusest luua ja mingeid uusi oskusi omandada. Ehkki sageli väidetakse, et probleemi põhjuseks on maailma rahvastiku kasv, on kasvava rahvastikuga piirkondades (esmajärjekorras Aafrikas) tarbimine võrreldes rikaste maadega täiesti tühine ja igati maa kandevõime piires. Rikaste riikide kasvava majanduse jätkuva fossiilkütuste ja loodusressursside ainelisteks inimestele suunatud asjadeks muutmine tähendab aga, et jätkuvalt kasvab ka fossiilkütuste kasutamine – kasutatava energia kogus, prügi hulk, autosõltuvus, toodete transport jms. Selliste ühiskondade individualism ja inimese väärtuse sõltuvus asjade hulgast, millega ta ennast ümbritseb, muudab väga keeruliseks ka asjademaailmast loobumise – see tundub õõnestavat inimese identiteeti, eneseväärikust, iseendastmõistetavaks muutunud mugavusi jms.

LOE VEEL:

Minutiloeng: kuidas vähendada ületarbimist?

Kuidas vähendada jäätmeid?