Maale mahtuv majandus

Alustuseks sobivad sissejuhatavad, kogu teema osas eelteadmisi aktiveerivad küsimused nagu “Kliimamuutus – mis värk sellega on? Mis teile pähe tuleb, kui keegi ütleb “kliimamuutus”? jne”. 10 minutit vaba arutlemist.

Õpilased peaksid õpetaja mõningasel suunamisel jõudma välja selleni, et a) kliimamuutus on suur inimtekkeline probleem, aga on täiesti sobiv, kui mõned jäävad eriarvamusele. Selle arutelu võib lõpetada umbes nii, et:
“Hästi, me näeme, et kliimamuutusest saab mõelda väga erinevalt. Osad arvavad seda (näide), teised seda (näide), kolmandad ehk ei olegi veel kindlad, mida arvata. See on okei, teema ongi äärmiselt keerukas. (Hea õpetaja, ära ütle siin nüüd sõna “aga”) Teadlased on täna ühel nõul, et kliimamuutus on meie tuleviku ellujäämist ohustav probleem ja me peame palju muutma, kui tahame turvalist elu jätkata.
Järgnevatel tundidel hakkame rääkima kliimamuutustest ühe kindla nurga alt. Me alustame sellise teemaga nagu “Maale mahtuv majandus”. Meil on selle teemaga plaanis kulutada vähemalt neli tundi, näis, kuhu välja jõuame. Kuna majanduse tegid inimesed, siis on selles teemas olulisel kohal psühholoogia: inimeste käitumise mõistmine aitab mõista, miks majandus täna enam planeedile ei mahu.”

Järgnev mäng tugineb otseselt Edney (1978) ühisomandi dilemma mängule, millele on loodud mitmeid analooge. Originaaliga tutvumiseks võid vaadata nt seda lehte: https://www.g-r-e-e-d.com/Nuts%20Game.htm

Märksõnad: ühisomand, koostöö, usaldus, kokkulepped, taastuvad loodusressursid

Sissejuhatav arutelu, millega õpetaja õpilased teemasse juhatab:

Õpetaja: “Alustame sellise küsimuse või mõttemänguga: meil Eestis ja suures osas maailmast kehtib eraomand. See tähendab, et on asjad, mis on päriselt sinu omad ja neid ei tohi teised ilma sinu loata võtta. Mis need asjad on, näiteks? Sinu kodu ja seal sees olevad asjad, sinu telefon, riided, mängud, arvuti, raamatud ja nii edasi. Eraomand on ilmselt meie kõigi arvates hea asi – me hoolime vist natuke rohkem nendest asjadest, mis on meie omad ja meil on hea tunne, kui saame midagi omaks nimetada, seda kasutada ja hoida ja võib-olla isegi lastelastele pärandada. (siin on õpetajal võimalus öelda lihtsalt seda, mida ta ise arvab ja õpilastelt avatud tagasisidet küsida) Või mis teie arvate? Aga – kelle oma on kliima? Kas nii saab küsida või on see jabur küsimus? Kas kliima saab kellegi oma olla? Või kelle omad on kõik loodusväärtused nagu põhjavesi, muld, mets, meri, teised loomad? Tulles kliima juurde tagasi, kas võiks ka tagurpidi küsida – kellel on õigus kliimat rohkem soojendada – kas kõigil on sama suur õigus kliimat soojendada – kliimatasakaalu rikkuda? Ja kes rohkem siin planeedil kliimat soojendavad? (need võiksid siin jääda sellisteks retoorilisteks küsimusteks – võib tähelepanelikult kuulata õpilaste mõtteid ja vastuseid, aga hetkel ei pea neid pikalt kommenteerima, sest põhiarutelu tuleb hiljem) Kliimamuutused ohustavad meid täna väga tugevalt. Kuna kliima pole justkui “kellegi oma” ja on samas meie kõigi oma, siis kuidas näeb välja kliimast hoolimine? Kas te hoolite kliimast samapalju kui oma asjadest – telefonist, kodust, riietest ja nii edasi? Me hakkamegi koos vastust sellele küsimusele otsima.”

“Mida me nüüd teeme, on see, et me mängime ühte mängu. See on üsna kuulus mäng, selle esimese versiooni mõtles välja psühholoog nimega Edney, koos kolleegidega, juba päris hulk aega tagasi, 1978. Ma mängu alguses ei ütlegi täpselt, mis on selle mängu mõte – see koorub välja mängu ajal ja pärast mängu analüüsides. Kui ma selle ette ütleks, siis poleks see mäng nii huvitav ja meil oleks pärast vähem, mida analüüsida. Aga niipalju võib öelda, et selle mängu abil saame uurida inimeste käitumist.”

Eeltöö ja materjalid

Ideaalis mängivad õpilased kuueliikmelistes gruppides (grupid võivad olla väiksemad, aga mitte suuremad kui kuus – alati on mängujuht ja vaatleja, aga mängijaid võiks olla kolm või neli). Selleks oleks hea, kui klassi planeering võimaldaks neil istuda ringis väikeste laudade ümber. Ent seda mängu saab mängida ka ringis maas istudes, kui selleks on mugav koht, näiteks vaip. Igal juhul on eelduseks ringis istumine ja see, et kõik ulatuksid ringi keskel olevast kausist “ressursse” võtma. Vajalikud vahendid on igale mängivale grupile mistahes kauss või kandik, millel asuvad “ressursid”. Mängus kasutatav “ressurss” on sümboolne ja esindab ühist hüve või vara – need võivad olla mistahes sama suuruse ja välimusega vidinad, mida õpetaja kuskilt leiab, mida on lihtne kätte võtta ja mis ei tee haaramisel viga (seega nt kruvid ei sobi), – ühesugused mängunupud, mutrid, täringud, vanad pliiatsijupid, legoklotsid või midagi muud, mis on käepärane, mida on palju ja mis ideaalis oleksid ühes lauas ühesuguse välimusega. Parem, kui need vidinad oleksid ruumilised, sest paberitükke või mängukaarte võib olla ebamugavam kausist võtta ja ka mängujuhil kokku lugeda. Ehk siis, mis iganes õpetajal käepärast on:

Mängu juhis

Palu õpilastel koguneda viiestesse-kuuestesse gruppidesse laudade ümber. Igas grupis on vaja kolme või nelja mängijat, mängujuhti ja vaatlejat. Igale lauale pannakse kauss ning mängujuhile antakse kott või karp nn ressurssidega – igal laual 30-40 tükki eelmainitud vidinaid. Reeglid on järgmised: lauale pannakse kauss ning sinna 10 vidinat. Mäng kestab kümne sekundi pikkuste tsüklitena. Iga tsükli jooksul võib iga üksik mängija võtta kausist nii palju ressursse, kui ta tahab. Iga mängija mängib iseenda eest ja tema eesmärk on saada nii palju ressursse, kui võimalik. Ressursse võtta saab kümne sekundi jooksul, siis on paus, mille hõikab välja mängujuht, kes jälgib ka stopperit. Pausi ajal loeb mängujuht üle, mitu ressurssiühikut kaussi jäi, ning paneb sama arvu ressursse juurde, teisisõnu, kausis olevate ressursside hulk kahekordistub iga pausi ajal. Palu siin õpilastel näide tuua – näiteks, kui kausis on kuus vidinat, siis kui palju kümne sekundi järel juurde pannakse? Õige, siis pannakse kuus juurde. Kui on kaks, pannakse kaks juurde. Jne. Mängijad ei tohi omavahel mängu vältel rääkida ja teised ei tohi neile midagi ette öelda, välja arvatud mängujuhi poolne pauside tegemine. Mängitakse seni, kuni tekib mingi takistus ja mängijatele tundub, et edasi mängida ei saa – siis annavad mängijad õpetajale märku, et mäng jooksis mingil põhjusel kinni. Olge valmis – see võib juhtuda juba esimese 10 sekundi jooksul! Vaatleja roll on tähelepanelikult jälgida, kuidas mängijad mängivad, kuidas nad otsustavad, ja teha vajadusel märkmeid, kui kõik, mida ta märkab, kohe meelde ei jää.
“Kes tahab midagi reeglite kohta küsida? Palun, mängujuhid, ütelge korraks veelkord üle, kuidas te juhisest aru saite! (Oluline, et toodaks välja, et 10 sekundi jooksul tohivad kõik võtta, palju tahavad ja nende eesmärk on saada võimalikult palju ressurssi; 10 sekundi järel kaussi jäänud ressurss kahekordistub; mängijad ei tohi rääkida.) Olete valmis? Läks!”

Kui kõik lauad on jõudnud korra läbi mängida ja mingil põhjusel kinni jäänud, siis on suure ringi arutelu. Esmalt saavad sõna vaatlejad – esmalt, kuidas nende lauas mäng lõppes? Mitu tsüklit saadi mängida ja miks nii palju või vähe? Vaatlejad sõnastavad vabalt oma mõtted, järeldused, küsimused. Seejärel saavad sõna kõik teised – mängijad saavad jagada oma emotsioone, küsimusi, võib-olla on mõni mängija teiste peale pahane – see kõik võib mõnuga välja tulla. Seejärel põhiküsimus õpetajalt: “Aga millest see mäng oli? Mida see mäng illustreeris, kui me mõtleme inimkonna ühise kliima ja seda mõjutavate käitumiste peale?”. Õpetaja kuulab õpilaste mõtteid tähelepanelikult ja paneb slaidile või tahvlile kirja õpilaste järeldused ja mõtted, nii konkreetsemad kui üldisemad, mis mängu põhjal tekkida võisid, püüdes ärgitada õpilasi neid üldisemalt sõnastama. Näiteks: “kui mängijad ei saa omavahel rääkida, siis ei aita see, kui mõnel tuleb pähe hea idee, kuidas ressursse jagada, sest teised ei tee nii”; “osad hakkasid ressursse võtma kiiresti ega mõelnud, et kui nad võtavad aeglaselt, saavad nad rohkem, mis oli mängu eesmärk – võiks ka küsida – ahhaa, sellisel juhul need, kes krabasid rohkem – kas nad siis võitsid või kaotasid”.

Kui arutelus enam uusi mõtteid ei tule, siis on käes mängu teine etapp.
NB! Kui mängujuht ja vaatleja soovivad ise mängida ja mõni mängija soovib neid asendada, siis on lubatud rolle vahetada, aga vaid siis, kui see kõigile sobib (osalejad võivad ka laudade vahel liikuda – ideaalis saavad kõik olla rollis, mis neile sobib). Uus mängu etapp on muidu samasugune kui eelmine, aga erinev vaid ühes asjas: enne mängu alustamist tohivad (aga ei pea) mängijad omavahel kokku leppida reeglid. Ehk siis igas grupis on 5-7 minutit aega arutelu jaoks, kas nad tahavad välja mõelda ühised reeglid või ei taha ja kui tahavad, siis millised reeglid neile meeldiksid. Vaatleja kirjutab reeglid ka üles ja mäng algab ning kestab igas lauas taas kuni oma loomuliku lõpuni – kas saavad ressursid mängujuhi käes otsa või saab kauss tühjaks või mõlemat.

Lõpuarutelu

Uus arutelu ehk valik küsimusi õpetajale, mis aitaksid lõpuarutelu juhtida:

• Mis oli seekord teistmoodi ja miks?
• Millised reeglid tehti ja miks just sellised?
• Kas laudades tulid sarnased või erinevad reeglid? Millest on tingitud erinevused, kui neid on?
• Kuidas reeglid muutsid mängu võrreldes esimese mängimisega?
• Kuidas need kaks mängu etappi peegeldavad seda, mida inimkond teeb oma ühise ressursiga – kliimaga? Meil on ühine atmosfäär, kuhu me paneme CO₂ molekule. Kuidas peaksime seda suurt, oma planeedi kliima hoidmise mängu mängima?
• Miks täna oleme seda suurt mängu nii viletsasti mänginud? Mis meid aitaks?

See on tund, mis on täis väga suuri küsimusi ja vastus ei ole lihtne ega ühene, vaid osalt veel vastamata, aga igal juhul mitmetahuline ja kompleksne. Varem on ühisvara dilemmasid – näiteks ühiskarjamaa puhul, mis on ülekarjatamise tõttu hävinud – aidanud lahendada näiteks eraomandi kehtestamine (karjamaa jagatakse ära) reeglite ja seaduste tegemine (kui mitu lehma võib olla) ja eelkõige selle mõistmine, mis juhtub, kui taastuval ressursil ahnuse tõttu ei lubata enam taastuda. Teine ühisvara näide on globaalne kalandus – see on kliimaprobleemiga võib-olla isegi sarnasem.

Õpetajale sissejuhatavat iselugemist järgneva ülesande kohta:

• https://www.greenchoices.org/news/blog-posts/the-jevons-paradox-when-efficiency-leads-to-increased-consumption
• https://www.oecd-forum.org/posts/the-jevons-paradox-and-rebound-effect-are-we-implementing-the-right-energy-and-climate-change-policies

“Kõigepealt meenutame “Maale mahtuva majanduse” eelmist moodulit. Kas te mäletate, mida me viimati tegime? Hästi, aga miks me seda tegime, mida see tähendas? Mida te selle simulatsioonimängu ajal ja järel mõeldud mõtetest mäletate? Mis teid üllatas või mõtlema pani? Mida tahaksite juurde küsida, edasi arutada?” (Siit on õpetajal võimalik valida mõned küsimused, millega luua link eelmisesse teematundi ja kuulata, kuidas on mõtted pärast eelmist korda konsolideerunud, muutunud, mis tekitab segadust, mis küsimusi on jne. Selline arutelu võib vabalt minna nii pikaks, et uueks teemaks aega ei jää – mis ideaalses maailmas, kus aega mõtlemiseks on, ongi sobilik.) 

“Me läheme edasi taas ühe psühholoogilise nähtusega, mis on osaliselt põhjuseks, et meie majandus piltlikult öeldes enam planeedile ei mahu, s.t. me kasutame kõiki ressursse rohkem, kui neid jõuab taastuda.”

“Palun vaadake seda väidet. Kes on midagi sellist kunagi kuulnud?

Lisamaterjalid on olemas siin:

• Õpetaja slaidid:
  #4_Slaidid_opetajale_uus.pptx
• Töölehed õpilastele: (NB! Parimas Jevonsi vaimus mina töölehti ei prindiks, vaid paneks küsimused slaididele ja õpilased teeks oma vihikusse või kuhu iganes märkmeid. Märkmete tegemine on oluline, sest nad peaksid tegema selles kohas, kus on neli näidet, oma järeldused ning siis neid nelja järeldust KORRAGA vaatama, et nende ühisosa või aluspõhimõtet üles leida.)
  #4_tooleht_II_moodul.docx

SLAIDIL: 

Kliimamuutusega seotud probleemide lahenduseks on uued tehnoloogiad

Siis on ka uus slaid, kus on näha nii see väide kui neli erinevat lause algust. Seejuures ilma näideteta, kuidas lauset lõpetada. Need on siin vaid õpetaja inspiratsiooniallikaks, kui on vaja õpilasi näiteks abistada.

• Olen väitega nõus, sest… (ja õpilane lõpetab ise lause, näiteks “kui me kõik sõidaks uue tehnoloogiaga elektriautodega, siis poleks nii palju CO₂-te)
• Ei ole nõus, sest… (…)
• Olen nõus, aga… (näiteks õpilane lõpetab – “aga arengumaad reostavad ikka edasi, kui meie ka kõik näiteks päikesepaneelid paneksime”)
• Ei ole nõus, aga… (…)

NB! On variant, et “Ei ole nõus” variante ei tulegi – ja see on väga asjakohane, sest nende otsimise peale see õpiülesanne ongi üles ehitatud. Seega, kui neid praegu EI TULE, on sellel ülesandel mõtet. Aga õpetaja võiks kindlasti ikkagi veidi ärgitada – Noh, kas keegi ei ole nõus? Kellel on vastuargumente, ükskõik missuguseid! Proovi põhjendada, miks võiks keegi olla slaidil oleva väitega mitte nõus? See ei pea olema Sinu enda mõte. Ka absurdsena tunduvad vastused on teretulnud!

(Õpetajale: sest järgnev paradoks, mida te õppima hakkate, ongi parajalt absurdne)

Nüüd palu õpilastel moodustada grupid. Grupid moodustage nii, nagu teie klassis mugav ja tavaks on – peaasi, et kõik õpilased saaksid mõnusalt ja turvaliselt mõtelda. Vahel käib see loosiga, vahel nii, et lähedal olevad õpilased on koos; vahel mõnel muul moel. Oluline, et gruppide moodustamine poleks mingi omaette tähelepanu kõrvaletõmbav märul 🙂

Lihtsalt ilu pärast ka William Stanley Jevonsi pilt.
Edasi jätka slaidide ja töölehtede abil.

Kliimadetektiivid uurivad: miks kogu see kamp enam Maale majandama ei mahu?

https://ourworldindata.org/grapher/co-emissions-per-capita

Arutlege omavahel ja mängige selle kaardiga – valige oma grupile välja kolm riiki, mida hakkate lähemalt uurima – üks minimaalselt inimese kohta süsinikku heitev (0-2 t), üks keskmine (2-10 t)  ja üks kõrge (10-20+ t) süsinikuheitmega riik.

Me teame, et maailma riigid erinevad omavahel kliima, looduslike tingimuste, kättesaadavate energiaallikate, kultuuri ja väärtuste poolest. Teie põhiküsimus on täna: lisaks geograafilis-klimaatilistele erinevustele, kuidas erinevate riikide majandamise viisid ja eluviisid võivad olla seotud sellega, kui suur on nende riikide süsinikujälg? Mida leitust järeldada?

1. Esmalt arutage gruppides, milliseid näitajaid või parameetreid riigi kohta tahaksite teada, kui peaksite vastama küsimusele, kuidas selle riigi pidamine on seotud selle riigi süsinikuheitmega. Pange need näitajad kirja.

2. Nüüd vaadake lehte ourworldindata.org. Vaadake, kas nende parameetrite kohta leiate infot ning hakake seda koondama järeldusteks. Milliseid lisaparameetreid leiate, mis võiksid olla olulised?

3. Teie kokkuvõtvad järeldused. Kas oskate veidi paremini põhjendada, miks üks riik heidab süsinikku vähe, teine aga palju? Proovige vältida lihtsustatud selgitusi stiilis (“seal on külm/palav, on/pole vaja kütta”; “seal ollakse vaesed” jne)

Selle alaülesande eesmärk on aidata õpilastel enda omaks mõelda mõtet, et majandamise viise on planeedil Maa täna erinevaid ning mõned neist on kliimale kahjulikumad. Läheneme ülesandele rollimänguliselt. Viiestes gruppides mängides võtab iga laps ühe majandusmudeli rolli, lugedes selle (ehk siis “iseenda”) lühikest kirjeldust. Nende eesmärk on ühiselt arutledes leida lahendus probleemile – liiga suurele CO₂ emiteerimisele ja selle vähesele sidumisele. Mängu eesmärk on leida konsensus – ehk siis lahendus, millega on nõus kõik osapooled.

Mängu materjalid:

• Viis lühiteksti
  (1. klassikaline turumajandus, 2. sotsiaalne turumajandus, 3. sõõrikumajandus, 4. ringmajandus, 5. tasaareng)
• Arutelu abistav vestlusküsimuste leht õpilaste grupile

Sissejuhatav tekst õpetajale, millega lapsed mängima saata

“Meenutame, mida me eelmises kolmes ülesandes õppisime!
Lapsed saavad 5 minutit pinginaabriga arutada, mis neil meeles on ja mis on eelmiste ülesannete peamised järeldused ja avastused, mida nad ISE kolmest ülesandest tegid. Pärast paaris arutelu tuleb suur arutelu ja selle põhjal paneb õpetaja need lühidalt slaidile/tahvlile silma ette kirja ja sinna see ka jääb.

“Nüüd on meil paremini meeles kõik see, mille peale me majanduse ja kliimamuutuse seose osas oleme seni mõelnud. Nüüd proovime, kuidas meie ise selle olukorra ära lahendaksime! Palun võtke viiestesse puntidesse! (soovitavalt nii, nagu neil endal mugav on) Järgnev mäng on simulatsioon (mis asi on simulatsioon?), milles iga mängija esindab üht majandusmudelit. Rahu, see pole nii keeruline kui tundub. Igaüks saab lühikese teksti ühe majandusmudeli (ehk “iseenda”) kohta. Proovige esmalt need vaikselt läbi lugeda.”
Lapsed loevad.
“Mis küsimusi teil oma majandusmudeli kohta tekkis? Küsime ja arutame need läbi!”
Ehk siis kõigile saab selgeks, “kes” nad järgnevas mängus on.

Majandusmudelite kirjeldused, mida õpilastega jagada, leiab siit: #4_Majandusmudelid.pdf

Ehkki iga grupp koosneb väga erinevatest majandusmudelitest, on teie eesmärk leida süsinikuheite vähendamiseks konsensus – ehk siis selline tulevikuplaan edasi elamiseks, mille tulemusena saame praeguse süsinikuheitme kontrolli alla ja mis sobib kõigile. Pakkuge üksteisele välja ideid ja ettepanekuid, küsige üksteise ideede kohta küsimusi, vaidlemine on samuti väga asjakohane. Kui te satute ummikusse, pange küsimus, mis teid ummikusse ajas ja millele te vastust ei leia, kirja ja see tuleb lõpuks üle klassi arutellu (sest äkki mõni teine grupp oskab vastuse pakkuda).

Arutelu (10-15 minutit) – õpilased panevad kirja lahendused, mis sobisid kõigile mudelitele, ja küsimused, mis jäid lahtiseks.

***********

Kui õpilased on mänguga valmis ja jõudnud konsensusele (või on tunni lõpuni jäänud vaid 15-20 min), siis lõpetage mäng. Siin on lõpuarutelu küsimused.Neid võib ka spontaanselt vastavalt õpetaja tunnetusele lisada. Kõiki ei pea jõudma ja järjekord võib varieeruda sõltuvalt sellest, kas tundub, et õpilased vajavad esmalt aega tekkinud küsimuste jaoks või pigem tahavad esmalt just oma lahendusi tutvustada.

Küsimused:

• Mis olid selle mängu suurimad vaidluskohad, erimeelsused, segadusse sattumised? Millised olid lahenduste leidmisel teie jaoks kõige keerulisemad kohad või suurimad erimeelsused? Kuidas te need ületasite?
• Millistes eri majandusmudelite lähteideedes teil ei olnud erimeelsusi? Teisisõnu – kas jõudsite kohtadeni, kus kõik mudelid olid milleski täiesti ühel meelel? (Kui õpilastel pole siin ideid, siis võiks tuua välja, et näiteks mõte, et tooted võiks olla kvaliteetsed ja kauakestvad, võiks olla meelepärane kõigile. Või et loodust tuleks hoida.)

• Millistele konsensulikele lahendustele jõudsite? Palun tutvustage neid teistele gruppidele.

• Millised mõtted veel tekkisid?

• Kas keegi jäi ülejäänud grupiga võrreldes täiesti eriarvamusele, aga surus konsensuse huvides oma arvamuse alla? Julgusta neid mõtteid ka lauale tooma ja arutama.

• Mida te kogu sellest mängust järeldate? Kuidas selle kokku võtate?

Arutelu toetamiseks saab õpilastele välja printida ja kätte anda ka töölehed.